Saue riigigümnaasium korraldas 25. aprillil filmifestivali, kuhu oli oodatud Harjumaa ja Tallinna riigigümnaasiumite õpilaste lühifilmid. TORGi G1 õpilane Berit Jaamul võitis esimese koha filmiga "Parasiitsed Mõttemõlgutused".
Filmi peategelane Tuuli sünnib maailma, kus lilled tähistavad hinge puhtust ja loomingulisust. Läbi lapsepõlve kuldse udususe, teismeea valuliku ängistuse ja täiskasvanuelu kaootilise kiiruse peab ta otsima iseennast maailmas, mis pidevalt muutub ja laguneb tema ümber. Kui galaktikad kustuvad, kunst põleb ja armastus libiseb käest, tuleb Tuulil leida tee tagasi valgusesse, või kaotada end igaveseks.
Berit ise räägib filmi tegemise ja festivali kogemusest nii:
"Filmi idee sündimine oli ennekõike segane emotsioonide jada kui midagi muud. Film ise on väga eksperimentaalne ja justkui puudulik tavapärase struktuuri ja teksti mõttes, kuna ainuke tekst, mis on, on luuleline sisemonoloog. Eks ta algas nagu kõik segased unistused: hunnikust lahtistest ideedest, mis olid tükk aega settima jäänud, kuni ma leidsin laulu, mis mu hinge kohutavalt kõnetas ja millest läkski kõik justkui süttima. Ma arvan, et terve see lühifilm ongi justkui minu poolne armastuskiri sellele laulule ja elule enesele.
Film ise sündis läbi väga sopise teekonna. Olla režissöör, produtsent, monteerija ja kõike muud gümnaasiumi kõrvalt, oli rets ettevõtmine, kuna filmida saigi ainult vaheajal ja monteerimine toimus alati hilisööl. Aga tagantjärgi ei muudaks ma midagi, kuna kõik see deliiriumlik janu lihtsalt väljendada tundeid, mida sõnad ei suuda, andis filmile hinge, mis ta justkui ellu äratas.
SRG filmifest ise oli tohutult lummav kogemus. Üritus oli väga uhkelt üles ehitatud ja pani mind tundma nagu täielik staar seal viibitud tunnid. Eks muidugi oli ka väga õõvastav, esilinastada oma tooreid emotsioone. Mäletan, et esimeses pooles ma reaalselt lihtsalt värisesingi oma emotsioonide puntras, aga kohe, kui "Parasiitsed Mõttemõlgutused" peale läks, olin ma täielikus rahus. Ma ei usu, et võit kunagi etteaimatav on, aga kuna teise koha film oli reaalsete sponsorite, taustanäitlejate, ja päris kaameratega tehtud teos, ja seal olin mina oma pisikese emotsioonide jadaga, mis oli valminud ainult mu telefoniga. Ei olnud võit küll kuidagi ettenähtav. Aga ära ta tuli koos pisarate merega. Ma ei teagi, kuidas neid võidu emotsioone kirjeldada peale täieliku eufooria, kuna panna ennast nii täielikult ja toorelt millessegi ja siis läbi lüüa on vabadus, mida tihti ei tunne."
TORGi koolipere on Beriti üle väga uhke ning soovib talle edu järgmistel konkurssidel nii selle kui uute filmidega!
