Sel aastal koos abiturientidega matemaatika riigieksamit teinud TORGi matemaatika juhtõpetaja Veronika sooritas eksami 100 punktile. Veronika läks eksamile oma huvist, et panna end proovile ning õpilaste kingadesse. Maksimumtulemus oli aga üllatus - loe Veronika muljetest ja eksamilkäimise protsessist lähemalt.

Kust tuli mõte end matemaatika riigieksamil proovile panna?

Olen valmistanud õpilasi eksamiteks juba pikka aega – õpetanud neid eelkõige mõtlema ja seostama erinevaid matemaatika teemasid ning rääkinud ära kõik selle valdkonna saladused, mida ise tean ja milleni jõudnud olen. Kuid selles õpetamise suures pildis oli üks pusletükk puudu. Ma ise lõpetasin gümnaasiumi ajal, mil veel riigieksameid ei olnud ja seega rääkisin eksamist vaid läbi õpilaste kogemuste ja kirjelduste. Seega oli ainus võimalus minna eksamile, aga selleks pidi tekkima olukord, kus mul endal 12. klassi õpetada ei ole ega pea istuma eksamikomisjonis.

Kas ülesanded ja teemad olid sinu jaoks ootuspärased? Missugune ülesanne oli sinu jaoks üllatuseks või kõige keerukam?

Teemad olid ootuspärased, kuid nende kombinatsioon või küsimuse ülesehitus kohati üllatas ning pani mõtlema lahendamise ajal, et huvitav, kas minu õpilane oskaks sellist ülesannet lahendada ja kas tema saaks aru, mida küsitakse.  

Mind üllatas püramiid, mille põhjaks oli võrdhaarne trapets ning mille kõrguse leidmise idee tuli alles eksami lõpuminutitel suure pingutuse tulemusel. Iseenesest oli lahendus lihtne, kuid kui sa oled juba 4 tundi ülesandeid lahendanud, kell tiksub armutult viimaseid minuteid, kõik teised eksamisooritajad lõpetavad järjest ning kolistavad toolidega (see eksamipinges lihtsalt nii võimendatult tundubki), tahaksid sa lihtsalt oma töö ära viia ja 10st punktist loobuda.

Mis tundega eksamile läksid, kas olid ka närvis?

Päev enne eksamit oli väga veider tunne – justkui peaks midagi õppima või ülesandeid lahendama, aga tekkis küsimus,  mida ma siis kordama peaks. Jätsin selle sinnapaika. Eksamipäeva hommikul tekkis kerge ärevus, kui otsisin joonlauda ja kirjutusvahendeid ega suutnud otsustada, kas võtta sirkel kaasa või mitte. Püüdsin mõelda, et mul ju ei sõltu kogu edasine elu sellest eksamist, kuid ikkagi oli lisaks ootusärevusele veel midagi. Kõik rahunes mu sees alles siis, kui sain kätte eksami esimese osa vihiku ja hakkasin ülesandeid lahendama.

Kuidas kogemus tervikuna oli ja kas ja miks soovitaksid teistelgi matemaatikaõpetajatel end sellisesse olukorda panna?

Kogemus on võrdne mitme koolitusega, sellist isiklikku läbielamist ei paku tegelikult ükski. Kasu oli sellest ettevõtmisest nii mulle endale kui minu õpilastele. Mina sain teada, et mu aju tervisega on kõik korras ja et see, mida õpilased on kirjeldanud eksamisituatsiooni kohta peab paika. Et aeg saab otsa, et iga ruumis kostuv tavaolukorras märkamatu heli võimendub kolinaks ja mürinaks, sain ka mina tunda.  

Mul on hea meel, et selle eksami plaani võtsin, sest saan nüüd oma matemaatikatundides sellele kogemusele toetuda. On ikkagi suur vahe, kas räägin asjast, mida ma ise kunagi pole läbi teinud või asjast, millest mul on kogutud ise värske info. Seepärast võiks endast lugupidav matemaatikaõpetaja ennast siiski proovile panna, seda enam, kui ta endal pole sellist pingutust vaja läinud.  

Lisan, et eksamile minek on pika planeerimisega üritus, sest registreeruda tuli juba jaanuaris. Ei olnud nii, et tuli mõte ja homme lähen eksamile. Tuli esitada avaldus, tasuda riigilõiv, kaks nädalat enne eksamit teatati mulle eksami sooritamise koht.

Mis tulemuse said ja kas see ühtis punktidega, mis ise arvasid tulevat?

Matemaatika riigieksami tulemust on võimatu ennustada. Teades, millised ettearvamatud üllatused on meil riigieksamitel, võib minna nii ja teisiti. Ma mõistan nüüd, et eksamile minek pikka aega pärast gümnaasiumi lõpetamist on paras väljakutse ja see vajab julgust. Mis siis, kui ma õpetajana saan kehvema tulemuse kui enamus minu õpilastest? Nüüd mõistan ka, et sellest polekski midagi olnud, isegi kui tulemus oleks olnud näiteks 73 punkti, sest kogemus oli seda kõike väärt.  

Tulemust ootasin umbes 90 punkti juurde, sest jätsin ruumi ka arvutus- ja hooletusvigadele. Üks õpilane ütles enne eksamit tabavalt, et ta sooviks tulemust 84 punkti, sest Tartu ülikool annab sisseastumisel 16 punkti laia eksami eest juurde ja siis tal on ikka 100 täis. Nõustusin temaga, oleksin ka rahul olnud sellise tulemusega.

Minu tulemus - maksimum - oli üllatus ja suur rõõm. Sellega kaasnes ka HARNO kutse 100 punkti peole koos värskete gümnaasiumilõpetajatega.  Aga tegelikult on see 100% garantii nii mulle kui minu õpilastele – me teeme õiget asja seal matemaatikatunnis! Ja vormistamisega on samuti meil kõik hästi.